Parasportlased kogunevad pühapäeval Tartus

Tartu Tamme staadion võõrustab sel pühapäeval Eesti Paralümpiakomitee kergejõustiku meistrivõistlusi. Võistlemas näeb ka Tokyo paraolümpiamängude A-normi täitnud kettaheitjat Egert Jõesaart.

Võistluse algus pühapäeval 6. septembril on kell 11.00. Võistluste juhendiga saab tutvuda SIIN. Täpne ajakava on leitav SIIT. Stardiprotokollid leiab SIIT.

Kõige esimene parakergejõustiku võistlus toimus 1952. aastal kui mitmed seljaaju vigastusega sportlased võistlesid odaviskes. See võistlus oli osa Stoke Mandeville Games ning olid mõeldud Teise maailmasõja vigastatud veteranidele.

Parakergejõustik on paraolümpialiikumise kõige suurema osalejate arvuga võistlus. Kergejõustik oli ka üks kaheksast spordialast, milles võisteldi esimestel paraolümpiamängudel Roomas 1960. aastal. Alates sellest ajast on see olnud alati paraolümpiamängude kavas ning üha enam kogunud publiku ja televaatajate tähelepanu.

Esimestel paraolümpiamängudel osales kergejõustikus 31 sportlast (21 meest ja 10 naist) kümnest erinevast riigist. Võisteldi kuulitõukes, odaviskes, täpsus odaviskes ja kurikaheites. Lisaks võistlesid mehed viievõistluses, mis koosnes vibulaskmisest, ujumisest, odaviskest, kuulitõukest ja kurikaheitest. Esimestel paraolümpiamängudel võitis kõige rohkem medaleid Itaalia - 32 medalit.

Nelja aasta pärast, teistel paraolümpiamängudel oli varasema 25 medaliala asemel juba 42 ala. Lisaks sai ratastooli võidusõidust paraolümpiaala. 1972. aasta mängudel ei piirdutud enam ainult seljaaju vigastusega sportlastega, vaid tehti näidisala - 100m jooks vaegnägijatele. Seda saatis niivõrd suur edu, et 1976. aasta Toronto paraolümpiamängudel olid ametlikult võistlemas ka vaegnägijad ja amputandid.

Esimesed parakergejõustiku maailmameistrivõistlused leidsid aset 1994. aastal Berliinis. Esialgu korraldati võistlusi iga nelja aasta tagant, kuid alates 2011. aastast iga kahe aasta tagant. Parakergejõustiku MM-i korraldatakse samal aastal kui kergejõustiku MM-i, kuigi need on eraldi üritused ning ei ole tingimata samas kohas. London oli esimene võõrustaja, kes korraldas samal aastal mõlemad võistlused (2017. aastal).

Mitmed parakergejõustikualad nõuvad spetsiaalset varustust, nagu näiteks kurikas, ketas, kuul ja oda. Lisaks võivad parasportlased kasutada abivahendeid, mis on kooskõlas võistluste reeglitega. Ratastoolid on arvestatud väljaku- ja rajaaladel spordivarustuse hulka. Amputandid võivad kasutada proteese, mis on spetsiaalselt loodud vastu pidama spordivõistluste koormustele. Rajaaladel on kohustuslik kasutada proteese, kuid väljakualadel on see valikuline. Nägemispuudega sportlased võivad olla spetsiaalse nööri abil olla ühendatud oma saatjaga.

Selleks, et sportlane saaks võistelda, on vaja ta klassifitseerida. Klassifitseerimine on süsteem, mis jagab sportlased vastavalt nende kehalistele võimetele klassidesse, et tagada aus võistlus. Kergejõustiku klassifitseerimine võeti kasutusele juba 1940ndatel aastatel. Kõikide klasside tähistused koosnevad tähest ja numbrist. Täht näitab spordiala ning number füüsilist võimekust.

Kergejõustikus kasutatakse tähti T ja F, mis tähendavad rajaalasid (T-track) ja väljakualasid (F-field). Kergejõustikus on sportlased jaotatud klassidesse järgmiselt:

T/F 11-13 - nägemispuue
T/F 20 - intellektipuue
T/F 31-34 - koordinatsioonihäired (hüpertoonia, ataksia, atetoos), ratastooli kasutaja
T/F 35-38 - koordinatsioonihäired (hüpertoonia, ataksia, atetoos)
T/F 40-41 - lühike kasv
T/F 42-44 - alajäsemete kahjustus (k.a amputandid)
T/F 45-47 ülajäsemete kahjustus (k.a amputandid)
T/F 51-57 - alajäsemete kahjustus, ratastooli kasutaja
T/F 61-64 - amputandid, kes võistlevad proteesiga.

Allikas: Rahvusvaheline Paralümpiakomitee