Monika Haukanõmm: parasport väärib suuremat tähelepanu

Eesti Paralümpiakomitee presidendi hinnangul vajab Eesti spordisüsteem värsket pilku

Parasport on aina kindlamalt kinnitamas jalga Eesti spordimaastikul ning nende inimeste inspireerivad edulood näitavad, et sport on tõepoolest kõigile. Tõrvatilgana meepotis näeme aga, et parasporti ei tunnustata endiselt nii sõnades kui ka tegudes pärisspordina, kirjutab Eesti Paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm.

Sotsiaalkindlustuse andmetele tuginedes elab Eestis 31.12.2021 seisuga veidi enam kui 133 000 puudega inimest, mis on ligi 10 protsenti meie riigi elanikkonnast. Nende arvude taga on ka palju  erivajadustega lapsi ja täiskasvanuid inimesi, kes leiavad tee spordi ja aktiivse liikumise juurde.

See tekitab erivajadustega inimestes palju rõõmu, ühendab ning pakub huvitavaid väljakutseid. Ole noor või vana, nägemispuudega või ratastoolis ­– meis kõigis on olemas energia, et aktiivset eluviisi nautida. Seetõttu on sportimine hea väljund ja mõtteviis ka paljudele erivajadustega inimestele. Pole midagi imestada, vaid pigem imetleda, kui ühel hetkel võtab spordikirg võimust ning suurt rahulolu pakkuv ujumine, jalgrattasõit või tennisemäng paneb erivajadusega inimesi pingutama selle nimel, et ühel päeval osaleda paraolümpiamängudel.

Parasportlased on ka spordisangarid

Teekond suure eesmärgi poole pole aga lihtne ning peamiseks takistuseks on, et parasporti nähakse endiselt justkui teisejärgulise tegevusena, mida ilmestavad näiteks napid riiklikud toetused, treeningute läbiviimiseks puudulik taristu, tagasihoidlik meediakajastus, vähene sponsorite huvi jne. Vaatamata neile raskustele sai Eesti ratastoolikurlingu koondis veebruaris toimunud paratalimängudel kümnenda koha ning mullu suvel sõitis Tokyos toimunud paraolümpiamängudele viis sportlast, kes hoidsid Eesti lippu vähemalt sama kõrgel kui meie tavasportlased olümpiamängudel.

Kindlasti on aidanud neid häid tulemusi saavutada neli aastat tagasi toimunud muutus, mis andis paraspordi arengule uue tõuke. Nimelt liikus parasport sotsiaalministeeriumist kultuuriministeeriumi spordiosakonda, kus ongi tema loogiline kodu, sest tänapäevaste arusaamade järgi ongi parasport spordivaldkonna loomulik osa ning nende tegevus tihedalt seotud alaliitude ja katusorganisatsioonidega. Koos üleminekuga hoolekandelisest tegevusest spordipõhiseks suurenes ka riigipoolne rahastus, mille eest on tänulik kogu paraspordi pere. Paraku ei jagunud optimismi kauaks, sest hasartmängumaksu nõukogu (HMN) poolt eraldatav toetus külmutati ning kui kasutada kultuuriministeeriumi kodulehel olevat otsingumootorit, siis selle järgi pole parasporti Eestis justkui üldse olemas. Seega esialgne tunne, et parasport ja paraolümpia liiguvad sarnaselt teistele riikidele ka Eestis oma loogilist rada pidi tavaspordile lähemale, oli kahjuks ennatlik, sest vajame oluliselt pikemaid samme.

Rääkides aga olemasolust ja pildile tõusmisest, siis siin aitaks kaasa paraolümpiamängude kajastamine Eesti Rahvusringhäälingus, millega saame muuta hoiakuid, julgustada ja inspireerida. Pole õiglane, et tagaplaanile heidetakse need, kes muudavad stereotüüpe ja viivad meid võrdsema Eesti poole. Olümpiamängude teleõiguste nimel käib pidev ületrumpamine, kuid huvi paraolümpiamängude viimisest spordisõpradele kodudesse on pehmelt öeldes leige. Erakanalite hoiakut tundub olevat raske muuta, kuid seda enam peaks siin haarama ohjad ERR. Tuleks vaadata peeglisse, sest hetkel me oma spordisangareid võrdselt ja võrdväärselt ei kohtle.

Parasport vajab oluliselt enam meedia ja riigi tähelepanu

Veidi aega tagasi uurisime heade kolleegidega Eesti Paralümpiakomiteest, milline on seis meie naaberriikides. Piinlik isegi tunnistada, aga oleme oma naaberriigist Lätist kümne aastaga maas, sest esimest korda kandsid nemad paraolümpiamänge üle juba 2012. aastal. Leedus kajastati mullu Tokyos toimunud paraolümpiamänge ligikaudu 50 tunni ulatuses ning Pekingi mängude kajastus piirdus 12 tunniga, sest esindatud ei olnud ühtegi Leedu parasportlast. Nii võiksime ka meie alustada väiksematest sammudest. Alustuseks alad, kus meie parasportlased on esindatud, hiljem põnevamad alad ja ka ava- ja lõputseremoonia ülekanne. Esimene võimalus olukorda parandada on vähem kui kahe aasta pärast toimuvatel suvistel paraolümpiamängudel Pariisis.

Neljapäeval kohtusin ka kultuuriminister Piret Hartmaniga, et rääkida nendest murekohtadest, mis parasporti vaevavad. Minu sõnum Eesti Paralümpiakomitee presidendina oli, et parasport vajab oluliselt enam riigi tähelepanu ning läbi tervise- või tippspordi on võimalik hoida oluliselt kokku riigi rahasid teistes valdkondades, olgu hariduses, tervishoius kui hoolekandes. Näiteks Hollandis on tehtud uuringuid ning leidis tõestust, et paraspordiga tegelemine vähendab hoolduskulusid, suurendab iseseisvust ja toimetulekut, seega on see igas mõttes ka riigile kasulik, kui puudega inimesed on alates lapsepõlvest aktiivsete eluviisidega. Kultuuriministri sõnumid olid aga julgustavad, et riigil on olemas tahe paraspordi ja paraolümpia nähtavuse suurendamiseks ja tavaspordile lähemale toomiseks.

Samal aastal kui parasport liikus kultuuriministeeriumi haldusalasse, loodi ka Team Estonia, et sarnaselt teistele edukatele spordiriikidele toetada tippsporti, pakkudes kvaliteetseid tugiteenuseid tiitlivõistlusteks ettevalmistamisel. Eesmärk on ju tuua koju kirkaimad medalid tiitlivõistlustelt ja olümpiamängudelt.

Pea neli aastat hiljem ei ole aga endiselt parasport Team Estonia programmi osa. Miks? Kui Team Estonia eesmärk on olümpiamängudel ja teistel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medalite võitmine, siis täpselt sama tegutsemistuhin on ka parasportlastel. Edu suurvõistlustel hoiab Eesti spordi maailmakaardil, toob Eesti riigile tuntust ning avaldab positiivset mõju meie elanikkonna sportimisele, pole ju vahet, kas tegemist on nn tava- või parasportlastega. Vaja on tahet, aga ka mõtestatud, eesmärgipärast ja eduelamusele suunatud tegevust, ilma meie oma spordisangaritel vahet tegemata.

Eesti spordisüsteem vajab värsket pilku, et sport oleks tõepoolest kõigile.

Eesti trikoloor ei tee spordil ja paraspordil mingit vahet. Niisamuti ei tee seda ka medalitseremoonial kõlav hümn. Miks peavad aga uhkusega oma riiki esindavad parasportlased ikka ja jälle tõestama, et nad on tippsportlased? Susannah, Matz, Robin, Kardo, Egert, Kairit ja paljud teised on Eesti spordisangarid, kes väärivad enamat, nii nagu ka uued sirguvad tähekesed.

Arvamusartikkel ilmus Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaalis

Foto: Veljo Poom