Mai infokiri

UUDISED

30 aastat paratippspordi sünnist Eestis

25. aprillil täitus Eesti Paralümpiakomiteel 30. tegevusaasta. 1991. aastal nägemis-, kuulmis-, liikumis- ja intellektipuudega inimeste spordiliitude esindajate poolt loodud organisatsiooni eesmärk oli viia Eesti lipu heiskamine paraolümpiamängudel. 

30 aastat hiljem, on algne eesmärk täidetud, kuid sellegipoolest tuleb teha suurt tööd selleks, et nii paratippsport kui ka harrastussport oleks rohkem aktsepteeritud ja tekitaks suurt uhkust nii tegijatel kui ka kaasaelajatel.

“Selle kolmekümne aasta jooksul oleme näinud kuidas parasport on muutunud profispordiks ning oleme aru saanud, et ainult võistlemine ei saa olla eesmärk. Veel olulisem on tervena elatud aastad ning vaimne heaolu, mida sport pakub” kirjeldab olulisemaid muutusi Signe Falkenberg Eesti Paralümpiakomitee peasekretär.

Suur ja oluline läbimurre tuli 2018. aastal kui parasport liikus sotsiaalministeeriumi alt kultuuriministeeriumi alla. See oli märgilise tähendusega, sest tõi mõistmise ka valitsuses, et sport ja liikumisharrastus on oluline ka puudega inimestele.

Eesti Paralümpiakomitee missioon on edendada paraolümpialiikumist ning tagada Eesti parasportlastele ettevalmistus ja osalemine paraolümpiamängudel, tõsta paraspordiliikumine pildile, teadvustada liikumisharrastuse ja spordi olulisust puudega inimestele nende oma heaolu ja terviseseisundi parendamiseks ja hoidmiseks, aidata omalt poolt kaasa ühiskonna ressursside jõudmiseks  spordi vallas ka puudega inimesteni – tagada ligipääsetavus, teadmised, oskused ja võimalused.

30 aasta jooksul on para- ja kurtide olümpiamängudelt meie sportlased koju toonud 15 kuld-, 16- hõbe ja 21 pronksmedalit. Lisaks need eestlased ja nende medalid, kes osalesid mängudel Nõukogude Liidu koondises ning esimese vabariigi aegsed sportlased. Selle üle saab vaid uhkust tunda! “Säravalt on veel meeles, kui 1996. aasta Atlanta paraolümpiamängudelt teenisid meie sportlased üheksa medalit” meenutab Falkenberg.

Kuna suurt sünnipäevapidu sel kevadel korraldada ei saa, siis tavapärase kokkusaamise asemel on tänavu fookuses Eesti sportlaste ja treenerite suurima peo – paraolümpiamängude ja kurtide olümpiamängude fotonäitus. Välja on toodud killukesed pea kõikidest paraolümpiamängudest, kus eestlased osalenud ning iseseisva riigina osaletud para- ja kurtide olümpiamängudest.

Tallinna Sadamas, Admiraliteedi basseini äärde üles pandud fotonäitus on ligipääsetav ka pimedatele ja vaegnägijatele, sest näitusest on võimalik kuulata ka kirjeldustõlget. Iga tahvli all paremas nurgas on luup reljeefse QR-koodiga, mille abil on leitav rohkem infot nii tekstide kui ka audifailidena.

Interaktiivset näitust näeb siit.

Vaata Eesti Paralümpiakomitee presidendi Monika Haukanõmme tervitust siit.

Eesti ratastoolikurlingu võistkond lõpetas MM B-grupi 5. kohaga

10.-15. aprillini toimus Soomes Kisakallios ratastoolikurlingu B-grupi MM. Eestlased lõpetasid põhiturniiri viienda kohaga ning jäid napilt poolfinaalkohast ilma.

Turniiri võit läks Ameerika Ühendriikidesse, kui finaalis alistati Šveitsi koondis tulemusega 4-3. Oktoobris toimuvale A-grupi MM-le teenisid pääsmed USA, Šveits ja Itaalia. 

Eestil on varasemalt kogutud 8 paraolümpiamängude (POM) kvalifikatsioonipunkti. See annab Eestile endiselt võimaluse saada koht POM-l. Kuna MMi pääset Eesti seekord ei lunastanud, siis sõltub edasine MMi tulemustest. Šveitsil on juba kogutud 10 punkti ja ta asetseb Eestist edetabelis eespool. USA (2 punkti) ja Itaalia (0 punkti) peavad Eesti edestamiseks näitama aga häid tulemusi. MM toimub Pekingis 2021. aasta oktoobris.

Loe võistkonna kokkuvõtet turniirist siit.

Ujujad tulevad maailmakarika etapilt tagasi kolme isikliku rekordi ja ühe Tokyo 2020 A-normiga

8.-11. aprillini toimus Sheffieldis Suurbritannias paraujumise maailmakarika etapp, kus tegid kaasa Susannah Kaul ja Matz Topkin. Nende jaoks oli tegemist esimese võistlusega üle pooleteise aasta.

Esimesel päeval ujus Susannah kohe 100m vabalt distantsi finaalis uue isikliku rekordi 1:04.11, mis tõi talle kokkuvõttes neljanda koha. “Tunne on väga hea! Üle nii pika aja võistleda ja kohe esimese alaga isiklik rekord ujuda on rõõmustav. Kahjuks on minu võistlusklassist konkurente vähe, tahaks oma taset nendega võrrelda. Kuid olen rahul ja ootan juba järgmisi alasid” sõnas Susannah esimese võistluspäeva järgselt.

Järgmine ala Susannahile oli 100m seliliujumine, kus ta sai 6. koha ajaga 1:16.48. "Täna seliliujumises kahjuks isiklikku rekordit püüda ei suutnud. Oleme hetkel rohkem keskendunud kroolile ja selle arendamisele, seega olin teadlik, et seliliujumine saab sellel vōistlusel ehk kōige suuremaks proovikiviks. Siiski olen rahul pingutusega ja ootan väga pühapäevast 50 vabalt ujumist" võttis Susannah oma teise võistluspäeva kokku.

Viimane võistluspäev tõi Susannahile uue isikliku rekordi 50m vabaltujumises ajaga 28.87, millega ühtalsi täitis ta ära Tokyo 2020 paraolümpiamängude A-normi. "Olen väga rahul! Täitsin täna ühe oma suurtest eesmärkidest - saada lõpuks 50m vabaltujumise aeg alla 29 sekundi. Nüüd on mul Tokyo 2020 A-norm täidetud kahel alal ja EM-l lähen kolmandat jahtima" ütles Susannah peale edukat võistluspäeva.

Matz alustas oma võistlusi 50m seliliujumisega, kus ta sai ajaga 45.01 esimese koha. "Vorm on üldiselt hea, kuigi oleksin tahtnud natukene kiirema ajaga ujuda, aga sellega võib ka täitsa rahule jääda. Sheffieldi MK etapi eesmärgiks on võistlustega uuesti harjumine, et maikuus Euroopa meistrivõistlustel oleks tunnetus olemas ja saaks juba täiega ujuda" kommenteeris Matz võistluste järgselt.

Oma teise võistluspäeva lõpetas Matz uue isikliku rekordiga (43.66) 50m liblikaujumises, see tõi talle ka võistluse esikoha. "Peale hommikust ujumist oli tunne, et täna võib uus isiklik rekord tulla, kuid et see nii suurelt tuli, see oli üllatus. Muidu oli täna juba palju tugevam tunne kui eile. Viimase aastaga on mu vastupidavus läinud kõvasti paremaks ja täna liblikas tuli see ilusti välja" sõnab rõõmus Matz peale uue isikliku rekordi ujumist.

Viimane võistluspäev tõi Matzile 50m vabaltujumises 11. koha. Peale võistlust sõnas Matz, et rohkem jõudu seekord ei jätkunud, kuid nüüd saab järgmine kord ainult paremini.

Järgmine võistlus ootab ujujaid ees maikuus, kui minnakse Madeirale Euroopa meistrivõistlustele.

Fotod: British Swimming

EPK juhatus võttis oma korralisel koosolekul vastu neli uut liiget

EPK liikmeskond on pikki aastaid olnud puudepõhiste spordiliitude keskne. Kehtivas arengukavas on välja toodud eesmärk muuta organisatsioon rohkem spordialade põhiseks ning anda seeläbi liikmetele rohkem võimalusi panustada paraspordi arendamisse Eestis. Struktuur ja tegevussuunad peavad lähtuma püüdest erivajadustega sportlaste pidevaks integreerumiseks tavasportlastega. EPK eesmärk on olla ühiskondlikult nähtav ja sisemiselt hästi toimiv paraspordi organisatsioon ning tugev partner nii riigi kui rahvusvahelisel tasandil.

Eesti Jahtklubide Liiduga koos on juba mitmeid aastaid arendatud parapurjetamist. Eestisse on soetatud puudega inimestele sobivad paadid, korraldatakse laialdasi kaasamisüritusi purjetamise populariseerimiseks erivajadustega inimeste seas ning on alustatud korrapärase  treeningtegevusega. Kõik see on olnud võimalik spordialaliidu teadmiste ja oskuste toel integreeritult tavaspordiga.

Spordiklubi Flüüger on olnud EPK pikaajaline partner nägemispuudeliste spordi alal Tartus ja selle ümbruses. Klubis tegeletakse pimelauatennise, kergejõustiku, pimedate väravpalli ja ujumisega.

Spordiklubid Achilleus ja Parasport on liikumispuudega inimeste spordiga tegelejatena olnud kaasas pikka aega. Kergejõustik, boccia, rattasport, ratastoolitennis ja -kurling, parasõudmine ning istevõrkpall on nendes klubides harrastatavad ja arendatavad spordialad. Koostöös EPK-ga on plaanis jätkata alade kandepinna kasvatamist.

MTÜ Florett sooviks oli enne liikmeks saamist sõlmida EPK-ga koostööleping, millise tingimuste üle alustavad pooled läbirääkimisi.

EPK liikmeskonda on oodatud ühendused, kes tegelevad puudega inimeste spordi ning liikumisharrastusega ja soovivad koostöös EPK-ga parasporti Eestis edasi arendada.

Rahvusvaheline Olümpia- ja Paralümpiakomitee partner Airbnb annavad välja sportlastele reisitoetuse

Toetus on loodud, et aidata tippsportlasi, keda mõjutab globaalne pandeemia ning Tokyo 2020 olümpia- ja paraolümpiamängude edasilükkamine. ROK ja Airbnb pakuvad kuni 500 sportlasele kuni 2000 dollari suurust krediiti, mida saab kasutata eelseisvateks treeninglaagriteks või võistlusteks tehtud Airbnb majutuse broneeringute jaoks.

Täpsema info ja avalduse leiab siit ning avalduse esitamise tähtaeg on reede 14. mai. Pane tähele, et info on inglise keeles.

Nõuetele vastab sportlane, kes:
* Võistleb ROKi või IPC poolt tunnustatud föderatsiooni/komitee all.
* Osaleb spordialal, mis kuulub Tokyo 2020/Pekingi 2022/Pariisi 2024 olümpia- või paraolümpiamängude programmi.
* Võistleb ROKi/IPC poolt määratletud tipptasemel ning on viimase 40 kuu jooksul osalenud vähemalt ühel järgnevatest võistlustest:
   * Olümpia/paraolümpiamängud
   * Maailmameistrivõistlused
   * Maailmakarikas
   * Kontinendi meistrivõistlused
   * Tokyo/Pekingi olümpia/paraolümpiakvalifikatsioon

Ratastoolivehkleja Anna Mezentseva: jumaldan vehklemist ning mäletan halva kogemusena aega, kus mul ei olnud võimalust vehelda

Kui midagi tõeliselt tahad ning eesmärgi nimel iga päev tegutsed, siis suure tõenäosusega selle ka saavutad. Just nii liigub unistuste suunas Anna Mezentseva, kes alustas tavavehklejana, kuid tervisemurede tõttu pidi karjääri jätkama ratastoolis. Temas peitub tõeline võitlejahing, sest ta ei taha kunagi leppida võistlustel kesise tulemusega – eesmärgiks on alati poodiumikoht.

Anna hakkas vehklemisega tegelema 12-aastaselt ning juba kahe aasta pärast sai osaleda Noorte Olümpiamängudel Moskvas, kus saavutas võistkonnaga 4. koha. Tema karjäär kulges tasapisi tipu poole, aga komistuskiviks osutus põlvevigastus, mille tõttu tegi Anna vehklemises lausa 8-aastase pausi. Praegu nimetab ta seda oma elu halvimaks otsuseks. Õnneks leidis visa naine Pariisis ooperi lavastajaks õppides ja vabakutselisena töötades tee tagasi spordi juurde.

Millega just vehklemine Teie südame võitis?

Vehklemise juures on mulle alati meeldinud, et see põhineb mõtlemisel ja strateegial. Vehklemismatšil on väga palju eri koostisosi, lisaks võib juba puhtalt tehnikaga lõputult tegeleda. Vehklemisvõtteid tuleb kombineerida vastavalt olukorrale ja vastase stiilile. See on väga põnev ja ei ammenda ennast kunagi. Minu vehklemise armastuses on väga suur osa ka mu treeneril Anatoli Jasnovil ja vehklemisklubil Tartu Põhjakotkas.

Miks pidite püsti vehklemise vahetama ratastoolivehklemise vastu?

Ühel hetkel (1999. aastal) tekkis mul trennis põlvenihestus, kuid pärast seda sain suhteliselt kiiresti vormi tagasi. Seejärel juhtus võistlustel uus põlvenihestus ning pärast seda ma ei saanud psühholoogiliselt hakkama. Seni olin harjunud poodiumitega, aga peale vigastust olin sellest väga kaugel ja otsustasin minna õppima Pariisi ooperi lavastamist. Nii tuli vehklemisse kaheksa aastane paus. See oli minu elu kõige halvim otsus. Ma nägin vehklemist peaaegu iga öö unes.

Kui selgus, et jään Pariisi elama, otsustasin minna vehklemistrenni lihtsalt iseenda jaoks, mitte selleks, et võistelda. Läksin jaanuaris 2016. Pool aastat kulus sisse elamiseks, aga kohe esimesel hooajal sain Pariisi karikal hooaja kokkuvõttes kolmanda koha.

Hakkasin tasapisi oma vehklemisvormi taastama, kuid teise hooaja keskel nihestasin uuesti põlve. Siis selgus ka, et mul on kaasasündinud põlve düsplaasia. Tehti operatsioon, mille käigus põlv paigutati ümber ja pandi kahe kruviga kinni. Tegin väga palju tööd, et kiiresti jalule saada ning juba kolme kuu pärast sain osaleda Ile de France’i võistlustel, kus saavutasin kolmanda koha. Jala taastumine jättis siiski väga soovida. Arstid aga arvasid, et kõik on korras, seni kuni mu jalg Eesti meistrivõistlustel kruvide alt murdus. Õnneks pandi jalg ilusti metallplaatide abiga kokku, kuid ühtlasi selgus, et mul on närvikahjustus. Kuna olin endale vandunud, et ma ei jäta vehklemist, siis lihtsalt läksin ratastoolivehklemist tegema.

Milline oli üleminek tavavehklejast ratastoolivehklejaks?

Esimesed kuus kuud trennis iga päev nutsin, sõitsin koju ja nutsin, magasin, ärkasin hommikul, mediteerisin ning õhtul trennis uuesti nutsin. Nutsin lahinal ka igal võistlusel. See oli minu isiklik põrgu. Paremaks hakkas minema, kui jõudsin arusaamisele, et ratastoolivehklemine on nagu peegelpildis vehklemine: kõik minu senised refleksid on valed ja kõike, mis oleks jalgadel vehklemises viga, peab tegema. Nii hakkasin üles ehitama uusi reflekse ja ennast ümber õpetama. Seejuures kaotasin igasuguse mängulisuse ja tunnetuse, aga õnneks toetasid mind väga palju Eesti Paralümpiakomitee, Eesti Invaspordi Liit ja treener Anatoli Jasnov. Treener andis mulle eratunde ja lasi mul vehelda ratastoolis oma klubi trennis ning mis kõige tähtsam, ta suutis mulle anda tagasi vehklemisrõõmu ja tunnetuse.

Kui suur erinevus on sportlase jaoks püsti ja ratastoolis vehklemise vahel?

Ratastooli ja jalgadel vehklemise kõige suurem erinevus on kiirus. Pärast kohtuniku märguannet: „Valmis. Alga!“, on jalgadel veheldes aega rahulikult alustada ja tunnetada vastast, kuna sportlaste vahel on piisavalt distantsi. Seevastu ratastoolid on maa külge kinni löödud ning distants on täpselt selline, et kiire rünnaku abil saab kohe vastast torgata. Seega, minu esimesed kohtumised nägid välja nii: „Valmis. Alga!“, ja ma sain juba torke.

Kohtunik on siin sama hea kui teine vastane, tema ülesandeks on öelda: „Valmis. Alga!“ erineva rütmiga ja kiirusega ning kui enne kasvõi korraks liigutada, kui kohtunik oma „alga“ lõpetab, saab algul kollase kaardi, siis punase. See tähendab trahvitorget ning iga järgmine enneaegne liigutus maksab ühe trahvitorke.

Alguses ma ei osanud üldse kohtunikku kuulata ning kuna kiirus on nii suur ja pinge meeletu, siis ikkagi korraks liigutasin ja sain punaseid kaarte. Esimese võistluse jooksul sain neid mitu korda rohkem kui terve senise vehklemiskarjääri jooksul kokku. Emotsionaalses plaanis oli see suur katsumus, sest jalgadel vehkleja saab punase kaardi suhteliselt suure reeglirikkumise karistuseks.

Aga kui aru saada, et tegelikult algab kohtumine palju varem, veel enne, kui kohtunik üldse rääkimist alustab ning kui omada oma strateegiat, ennetada ja tunnetada vastast ning harjuda kohtumise suure kiirusega, siis võib juba vehelda ja matši nautida.

Väga positiivne ratastooli vehklemise juures on see, et lisaks kiirusele, töötab väga palju käsi ning see on põhjus, miks Prantsusmaa klubides jalgadel vehklejad vehklevad trennis ka ratastoolis –  areng on mõlemapoolne.

Millised on Teie tavapärased treeningud?

Enne karantiini jagunesid minu treeningud periooditi. Tegin trenni Pariisis, Tartus ja Ukrainas, kas treeninglaagris või Lvivi klubis. Mul oli vähemalt üks trenn päevas ja lisaks sellele tunnid. Treeninglaagris toimus kaks ametlikku trenni, üks vahetrenn, vahepeal tunnid ning massaaž. Õhtul pärast sööki tegin nn kodutööd, et päeval õpituid uusi asju kinnistada. Rahulikumatel aegadel käin jõusaalis, et kardio- ja jõutrenni teha. Aga spordialana tegelen väga sihikindlalt ainult vehklemisega ning kõik, mida teen, teenib ainult üht eesmärki – tõsta oma ratastooli vehklemistaset.

Kui suur roll Teie meelest vehklemises on vaimsel tasakaalul?

Mulle meeldib öelda, et vehklemine on male jalgadel. Vehklemise juures on ääretult tähtis tunnetus ja mäng ning seega ka vaimne tasakaal, kuna olukorrale reageerida tuleb siiski füüsiliselt. Mind on väga palju aidanud mediteerimine, mida ma vihkan kogu hingest, aga mediteerin siiski, sest ma tean, et sellel on väga suur mõju minu alateadvusele.

Kõige tõhusamini aga aitab mul vaimu hoida minu treener. Kui ta on minuga võistlustel kaasas, siis ta oskab mind hallata ja ma usaldan teda nii palju, et ise kunagi vaimsele poolele ei mõtle.

Millised on Teie parimad saavutused ratastooli vehklemises?

Hetkel on selleks 12. koht MK-etapil. Mis tähendab, et mul on jäänud ületada veel kaks läve: saada kaheksa hulka ja siis nelja hulka, mis tähendaks juba poodiumi. Esimesel hooajal, kui hakkasin ratastoolis vehklema, võitsin tegelikult ka Prantsusmaa võistlusi, alustasin 2. kohaga ja hiljem hakkasin võitma. Samuti on mul Iwasi ametlik hõbemedal satelliitturniirilt ning 3. koht Sarreabourg’i rahvusvahelistelt võistlustelt.

Kuidas koroonakriis mõjutas Teie treeninguid ja võistluskalendrit?

See oli täielik katastroof ja palju hullem kui oleksid osanud arvata. Selgus, et ma ei suuda joosta, aga kõndimine ei ole piisav pingutus ning mul tekkis unetus. See oli väga keeruline aeg, siiski sain kodus iseseisvalt märklauaga tööd teha. Nüüd tuleb Pariis karantiinist tasapisi välja, meil on lubatud rattaga sõita ning antud oludes on see ainuke kardiotreening.

Pariisis saab trenni teha loodetavasti sügisel. Ausalt öeldes ootan, et piirid läheksid lahti, et minna kas Tartusse või Ukrainasse trenni tegema. Kuna järgmine MK-etapp on arvatavasti novembris, siis mul oleks hädasti vaja vehelda vastastega ja ratastoolis.

Kriisi tõttu jäid ära üks MK-etapp ja Euroopa meistrivõistlused ning arvatavasti jääb ära ka suvel toimuma pidanud Poola võistlus. Teadagi lükati edasi paraolümpiamängud. Minu jaoks on see väga hea, sest annab võimaluse taset tõsta. Alustasin ju ratastooli vehklemist 2018. aasta augustis, aga juba novembris olid esimesed paraolümpia kvalifikatsioonivõistlused. Mul oli kogu aeg tunne, et oleks olnud veel aastakest aega lisaks vaja.

Millised eesmärgid olete endale spordis seadnud?

Minu eesmärgiks on paraolümpia kuldmedal. Annan endale aru, et see saab olema väga raske, eriti arvestades seda, et alles hiljuti hakkasin ratastooli vehklemisest aru saama. Samuti on mu kindel soov edendada ratastooli vehklemist Tartus.

Millega spordi kõrval veel igapäevaselt tegelete?

Ma olen ooperilavastaja ja hetkel on käsil üks projekt Pariisi Théâtre Nord-Ouest’is.

Kuidas julgustaksite sportima neid, kes mõne puude tõttu ei saa teha kõiki asju nii nagu tavaline terve inimene?

Kõige tähtsam on mitte alla anda, eriti siis, kui olukord tundub lootusetu. Ühelt poolt tuleb leida enda kirg, püstitada eesmärke ning hoida alati meeles, et tänapäeval on olemas väga palju võimalusi teha seda, mida tegelikult teha tahate. Mõnikord lihtsalt tuleb seda teha teisiti, kasutada abivahendeid, otsida ja leiutada, kuid ühel hetkel saab see teoks. Nii näiteks tahab minu sõber, kes on paraliseeritud allpool rinda, uuesti käima hakata ja tegeleb eksoskeleti proovimisega. Teine sõber, kes lapsepõlves vaevu kõndis, suudab nüüd jooksurajal joosta.

Tippspordi juues on oluline ka see, et võistlustel osalemine tekitab oma riigi esindamise tunde ning annab lipu kandmise rõõmu. Meil on väga vedanud Invaspordi Liiduga, kes äärmiselt palju toetab ja aitab ning tekitab mulle tunde, et Eesti seisab mu seljataga.

Mulle pakub sportimise juures väga palju naudingut ka eesmärkide püstitamine ning nende saavutamine koos treeneriga. Samuti on mu riiul täis karikaid ja ning medaleid, mis teevad hinge soojaks ka raskematel aegadel.

Kuidas leida endale õige paraspordiala?

Sportimisvõimaluste kohta saab infot Eesti Invaspordiliidu koduleheküljelt. Muidugi võib leida endale hingelähedase spordiala, vaadates YouTube’is kõikvõimalikke paraspordialasid ning seejärel Eestis selle ala klubi üles otsida. Spordiala valimisel peaks kuulama südant ning kindlasti käima proovimas. Isegi kui tundub, et füüsiliselt on valitud ala liiga keeruline, aga see meeldib, tasub proovida, sest väga tihti füüsiline seis paraneb ja keha kohaneb. Peamine kriteerium on see, et sporti teha oleks väga põnev ning tekiks tunne, et mitte mingil juhul ei taha trenni ära jätta. Siis on see kohe kindlasti teie spordiala.

Ma arvan, et spordi tegemisest võib saada salaallikas, kust jõudu ammutada oma igapäevaseks eluks ja muude, mitte spordiga seotud, eesmärkide saavutamiseks. Ka klubikaaslased muutuvad üsna tihti kiiresti peaaegu perekonnaliikmeteks.

Millest Teie sportimiseks motivatsiooni ammutate? 

Minus on väga suur kullaiha. Ma armastan väga võita ega suuda rahule jääda, kui ma ei saavuta võistlustel poodiumikohta. Naudin meeletult enda ületamist, meeskonnatööd eesmärgi nimel ning seda teekonda ehk protsessi. Muidugi jumaldan vehklemist ning mäletan halva kogemusena aega, kus mul ei olnud võimalust vehelda.

Tekst: Merilin Piirsalu
Allikas: Ajakiri Sport 
Fotod: Erakogu

5. mail tähistas oma 70. sünnipäeva Toomas Vilosius

Toomas Vilosius oli EPK president aastatel 1996-2013.

Eesti Paralümpiakomitee õnnitleb juubeli puhul endist pikaaegset Eesti Paralümpiakomitee presidenti.

VÕISTLUSED

Toimunud
08.-11.04.2021 Paraujumise MK etapp Sheffieldis, Suurbritannias - Susannah Kaul, Matz Topkin
10.-15.04.2021 Ratastoolikurlingu B MM Kisakallios, Soomes - Kätlin Riidebach, Signe Falkenberg, Andrei Koitmäe, Ain Villau, Mait Mätas  

Tulevad
06.-09.05.2021 Pararatta MK etapp Ostendis, Belgias - Mari-Liis Juul, Janno Lepik, Anre Nõmme
16.-22.05.2021 Paraujumise EM Madeiral, Portugalis - Susannah Kaul, Matz Topkin, Robin Liksor
14.-16.05.2021 Parakergejõustiku MK etapp Nottwilis, Šveitsis - Entoni Pašun
20.-23.05.2021 Parjõutõstmise MK etapp Tbilisis, Gruusias -Jelena Pipper

SEKRETARIAADI TÖÖLAUD

Tehtud
* Parapurjetamise koostöölepe 2021
* EPK 30 fotonäitus
* Aruanne Kultuuriministeeriumile 2020. aasta kohta
* Juhatuse koosolek
    * Uute liikmete vastu võtmine
    * Arutati üldkoosoleku korraldamist
    * Kuulutati välja EPK juhatuse valimised

Päevakorral
* Sportlaste lähetamised võistlustele ja laagritesse
* Läbirääkimised Tokyo 2020 paraolümpiamängude kajastamiseks meediakanalites
* Kohtumine kultuuriministriga
* Tokyo 2020 kampaania ettevalmistustööd

MEIE MEEDIAS

* EPK presidendi Monika Haukanõmme arvamus paraolümpiamängude kajastamisest
* Ujuja Susannah Kauli arvamus paraspordi kajastamisest