Suveolümpia alad

Aerutamine

Aerutamine on esmakordselt paraolümpiamängude kavas 2016. aastal Rio de Janeiros.

See spordiala näeb välja täpselt nii nagu tavasportlastel, mis võimaldab erinevat tüüpi füüsiliste puuetega inimestel aerutamist nautida.

Klassifitseerimissüsteem seisneb selles, kui hästi suudab sportlane sõuda ning paadi edasi viimiseks avaldada jõudu astmelauale või istmele.

Hetkel on võimalik võistelda 8 erineval alal, kuid see spordiala areneb jõudsalt ning on oodata, et uusi alasid on peagi juurde tekkimas.

Para-aerutamist juhib Rahvusvaheline Aerutamise Föderatsioon (ICF). http://www.canoeicf.com/icf/

Boccia

Boccia oli aastaid lihtsalt vaba aja veetmise võimalus, kuni sellest sai 1984. aasta New Yorgi paraolümpial ametlik võistlusspordiala.

Seda spordiala mängivad täna laste tserebraalparalüüsi või sellega seotud närvikahjustusega ratastoolikasutajad rohkem kui 50 erinevas riigis. Kõikidel aladel saavad võistelda mõlema soo esindajad nii paaris kui ka suuremate võistkondadena ning ka individuaalselt. Mäng koosneb neljast voorust individuaal ning paarisvõistkondade aladel ning kuuest voorust meeskonna aladel. Bocciat mängitakse kõval pinnasel ning eesmärgiks on visata pallikesi nõnda, et nad maanduksid märkpallile võimalikult lähedale.
2012. aasta Londoni paraolümpial võistlesid 104 sportlast 7 medalialal.

Bocciat juhib BISFed – Rahvusvaheline Boccia Spordiliit. http://www.bisfed.com/

Džuudo

Džuudo oli esimest korda paraolümpiamängide kavas 1988. aastal Seoulis. 2004. aastal Ateenas lisati esmakordselt ka naiste kaalukategooriad.

Võistelda saavad nägemispuudega sportlased mitmes kaalukategoorias. Võistlused kestavad 5 minutit ning sportlane, kes saab rohkem punkte kuulutatakse võitjaks.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistles 132 sportlast 13 medalialal. Seda spordiala juhib Rahvusvaheline Pimedate Spordiliit (IBSA) ning võisteldakse Rahvusvahelise Džuudo Föderatsiooni (IJF)reeglite järgi , kuid mõningate muudatustega. http://www.ibsajudo.com/

Istevõrkpall

Istevõrkpalli tutvustati esmakordselt Arnhemi paraolümpiamängudel 1980. aastal.

Võistlemiseks on vaja väiksemat väljakut (10m x 6m) ja madalamat võrku, samuti on mäng võrdlemisi kiirem, kui tavaline võrkpallimäng. Mängitakse viiest settist parim formaadis ning meeskond, kes kogub esimesena 25 punkti (vähemalt 2 punktise edumaaga) võidab mängu.

Meeskonnas on sportlasi erinevatest klassidest nii meeste kui naiste aladel ning korraga on väljakul 6 meeskonnaliiget. Võistlejate puusad peavad puudutama maad kogu mängu vältel ning servide blokeerimine on lubatud.

Londoni paraolümpiamängudel 2012. aastal võistles sellel alal 198 sportlast.

Istevõrkpalli juhib Maailma Võrkpalli Organisatsioon Puuetega Inimestele (WOVD). http://www.wovd.info/

Jalgpall 5 mängijaga

Nägemispuudega sportlastele mõeldud jalgpall tegi oma debüüdi Ateena paraolümpiamängudel 2004. aastal.

Igas meeskonnas on 5 mängijat ja mäng kestab 50 minutit. Reeglid on sarnased nagu tavasportlaste puhul ainult mõnede muudatustega. Pall teeb liikudes häält ning kõigil peale väravavahi peavad olema silmad kinni kaetud, et mäng oleks õiglane. Väravavaht võib olla nägija ning teisi mängijaid mängu ajal juhendada. Samuti on mänguplatsi mõõtmed väiksemad ning puudub suluseisu olukord.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistles sellel alal 94 sportlast.

Pimedate jalgpalliga tegeleb Rahvusvaheline Pimedate Spordiliidu Jalgpalli Allkomitee (IBSA) kasutades Rahvusvahelise Jalgpalliliitude Föderatsiooni (FIFA) reegleid. http://www.ibsa.es/

Jalgpall 7 mängijaga

Mäng, mis on olnud paraolümpiamängude kavas alates 1984. aastast. Seda spordiala mängivad laste tserebraalparalüüsiga mängijad ning mäng ise sarnaneb jällegi suures osas jalgpalliga, mida mängivad terved sportlased, ainult väikeste muudatustega. Platsil on korraga 7 mitte 11 mängijat, väljak ise on väiksem, suluseisu reegel puudub ning sisseviskeid võib teha ka ainult ühe käega. Mäng koosneb kahest 30 minutilisest poolajast.

2012. aastal Londonis võistles antud alal 64 sportlast. Seda spordiala juhib Rahvusvaheline Tserebraalparalüüsi Spordi ning Vaba Aja Assotsatsioon (CPISRA), mis kasutab Rahvusvahelise Jalgpalliliitude Föderatsiooni (FIFA) reegleid. http://www.cpisra.org/

Jalgrattasport

Para-jalgrattaspordi, milles võisteldi esmakordselt 1988. aasta paraolümpial Seoulis, töötasid algselt välja nägemispuudega jalgratturid, kes kasutasid tandem rattaid. Tänaseks võistlevad sellel alal ka füüsilise puudega sportlased. Võisteldakse tavalistel jalgratastel, kolmerattalistel jalgratastel, tandem jalgratastel või käsijalgratastel olenevalt puudest.

Alade hulka kuuluvad, nii üksiksportlastel kui ka meeskondadel, sprindialad, jälitussõidud, 1,000m ajasõit, maanteesõidud ning aja peale maanteesõidud.

2012. aasta Londoni olümpal võistlesid staadionil 225 sportlast 18 medalialal ning maanteel 225 sportlast ja 32 medalialal. Para-jalgrattasporti juhib Rahvusvaheline Jalgrattaspordi Liit (UCI). http://www.uci.ch/

Jõutõstmine

Jõutõstmine on ülakeha jõu ülim näitaja ning vahel suudavad sportlased tõsta enda kehakaalust kuni kolm korda suuremat raskust.

See spordiala on avatud kõigile laste tserebraalparalüüsiga, seljaaju vigastusega, alajäseme amputatsiooniga ning teistele puuetega sportlastele, kes vastavad minimaalse puude kriteeriumitele.

Lamades surumine on selle spordiala ainuke haru, millel on 10 erinevat kategooriat, mis põhinevad kehakaalul. Võistlejad peavad kangi rinnale langetama, seda seal paigal hoidma ning siis kogu käte pikkuses fikseeritud küünarliigestega üles suruma. Võistlejatel on kolm katset ning võitjaks on see, kes surub rinnalt kõige suurema arvu kilogramme.

Jõutõstmine tegi debüüdi Tokyo paraolümpiamängidel 1964. aastal ning siis olid võistlejateks ainult seljaaju vigastusega mehed. Järgnevatel aastatel lisandus ka teisi puudeklasse ning hakati üle võtma tavalise jõutõstmise reegleid.

1992. aastal otsustati tõstmine paraolümpia kavast ära jätta ning selle asemele tuli jõutõstmine ning Barcelonas võistles sellel alal juba sportlasi 25 riigist.

1996. aasta Atlanta paraolümpiamängudeks kasvas see arv 58 riigini ja 2000 märkis aastat, mil jõutõstmises võistlesid esmakordselt ka naised ning selleks ajaks tegeleti selle alaga juba kõigil viiel kontinendil.

Täna on selle spordiala harrastajaid rohkem kui 80 riigis.

2012. aasta Londoni paraolümpiamängudest võttis osa 200 jõutõstjat, kes võistlesid 20 medalialal.

Jõutõstmist juhib IPC (Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee) ning koordineerib IPC Jõutõstmise Tehniline Komitee. http://www.paralympic.org/Powerlifting

Kergejõustik

Kergejõustik on olnud paraolümpiamängude kavas alates 1960. aastast ning meelitab alati kohale suurima arvu pealtvaatajaid. See ala pakub rohkelt erinevaid võistlusalasid ning on avatud erinevate puuetega mees- ja naissportlastele.

Sportlased võistlevad igal alal klassides, mis neile on määratud klassifikatsiooni käigus. Osad võistlevad ratastoolides ning osad proteesidega, nägemispuudega sportlast abistab nägijast abiline.

Kergejõustikku juhivad IPC ja IPC Kergejõustiku Tehniline Komitee (the IPC Athletics Sports Technical Committee). http://www.paralympic.org/Athletics

Laskmine

Laskmine on paraolümpiamängude kavas olnud alates 1976.a Toronto paraolümpiast ning tegemist on alaga, mis on avatud kõigile füüsilise puudega sportlastele.

Laskesport nõuab täpsust ning kontrollivõimet ning sellel alal kasutavad võistlejad vintpüsse või püstoleid, et tulistada liikumatut sihtmärki.

Võistluskategooriad on kaks – ratastooliga ning seistes – nii mees- kui ka naissportlased võistlevad vintpüssi ja püstoliga laskmises 10m, 25m ja 50m kauguselt. Alad on jaotatud naiste, meeste ning kombineeritud võistlusaladeks.

Laskmises kehtib klassifikatsioonisüsteem, mis võimaldab erinevate puuetega sportlastel võistelda samal alal nii individuaalselt kui ka meeskondades.

Laskmist juhib IPC ning IPC Laskespordi Tehniline Komitee, mis järgib Rahvusvahelise Laskespordi Föderatsiooni (ISSF) muudetud reegleid. Need reeglid võtavad arvesse erinevusi tavasportlaste ning erivajadustega sportlaste laskespordis. http://www.paralympic.org/Shooting

Lauatennis

Lauatennis oli juba Rooma paraolümpamängude kavas 1960. aastal ning tänaseks teglevad sellega sportlased 100 erinevast riigist.

Võistelda saavad kõik füüsilise puudega sportlased, välja arvatud nägemispuudega, nii istudes kui ka seistes. Samuti võivad võistelda ka vaimupuudega sportlased.

Mehed ning naised võistlevad individuaal-, paaris- või meeskonnaaladel ning matšid koosnevad viiest settist. Igat setti mängitakse 11 punktini ning kasutatakse viiest parim formaati.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistlesid lauatennises 276 sportlast 29 medalialal.

Lauatennist juhib Rahvusvaheline Lauatennise Föderatsioon (ITTF) läbi ITTF Para-Lauatennise komitee. http://www.ittf.com/

Purjetamine

Purjetamine oli esmakordselt paraolümpia kavas 1996. aastal Atlantas, siis veel demonstratiivalana ning 2000. aastal Sidneys juba ametliku võistlusalana. Täna tegeletakse selle alaga rohkem kui 70 erinevas riigis.

Purjetamine on avatud kõigile füüsilise puudega sportlastele ning klassifitseerimissüsteem põhineb neljal faktoril: stabiilsus, käte töövõime, liikuvus ning nägemisvõime. Võisteldakse kolmel alal, mis pole sooliselt määratletud: ühe inimese kiiljahid, kolme inimese kiiljahid ja kahe inimese kiiljahid.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistlesid 80 purjetajat kolmel medalialal. Purjetamist juhib International Association for Disabled Sailing (IFDS), mis teeb tihedalt koostööd Rahvusvahelise Purjespordi Liiduga (ISF). http://www.sailing.org/disabled/

Ratsutamine

Ratsutamisest sai paraolümpia osa 1996. aastal Atlantas. Võistelda saavad kõik füüsilise ning nägemispuudega sportlased. Võistlusalad on jaotatud nende funktsionaalsete omaduste järgi. Võistlejad saavad võistelda koolisõidus, ettemääratud elementidega sõidus ning vabastiilis sõidus muusika saatel. Samuti on võimalik võistelda ka meeskonnana, milles on 3 kuni 4 liiget. Sõitjaid hinnatakse nende ratsutamisoskuse järgi ning nad võivad kasutada abivahendeid nagu koolisõidu piitsa, kummilinti ning teisi vahendeid.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistles 78 ratsutajat 11 erineval alal.

Ratsutamist juhib Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI). http://www.fei.org/

Ratastoolikorvpall

Ratastoolikorvpall loodi algselt II maailmasõja veteranide poolt Ameerikas 1945. aastal. Samal ajal lõi Sir Ludwig Guttmann Stoke Mandevillei selja taastusravi haiglas sarnase spordiala. Sellest alates on ratastoolikorvpallist saanud ülemaailmne spordiala, mida tutvustati esmakordselt Rooma paraolümpiamängudel 1960. aastal. Täna tegeletakse selle spordialaga ligi 100 riigis. Ratastoolikorvpall on mõeldud sportlastele, kelle füüsiline puue takistab neil jooksmast, hüppamast ning pöörlemast.

Mehed ja naised mängivad viieliikmelistes meeskondades ja väljaku mõõtmed ning korvide kõrgus on sama, mis tavakorvpallis. Ratastoolikorvpalli juhib Rahvusvaheline Ratastoolikorvpalli Föderatsioon. (IWBF). http://www.iwbf.org/

Ratastooliragbi

Ratastooliragbi töötati välja 1970. aastal Kanadas sportlaste poolt, kellel on kõigi jäsemete halvatus. 1996. aastal tutvustati seda spordiala Atlanata paraolümpial ning ametlikuks võistlusalaks sai see 2000. aastal Sidneys.

Ratastooliragbiga tegeletakse nüüdseks rohkem kui 25 erinevas riigis ning sama meeskonna liikmeteks on nii mehed kui ka naised.

Mõlemal võistkonnal peab platsil olema korraga vähemalt 4 mängijat ning võisteldakse neljas etapis, millest igaüks kestab 8 minutit.

Ratastooliragbit juhib Rahvusvaheline Ratastooliragbi Föderatsioon (IWRF). http://www.iwrf.com/

Ratastoolitennis

Ratastoolitennis pärineb 1970ndate Ameerikast ning paraolümpial võisteldi selles esmakordselt 1992. aastal Barcelonas. Täna tegeletakse selle spordialaga rohkem kui 100 erinevas riigis.

Reeglid on samad, mis tavatennises, välja arvatud see, et pall võib põrkuda kaks korda.

Selleks, et võistelda, peab sportlasel olema püsiv või oluline kasutusvõime kadu ühes või mõlemas jalas. Võisteldakse individuaalselt või paaridena matšides kolmest parim formaadi järgi.

2012. aasta Londoni paraolümpial võistlesid 112 sportlast kuuel medalialal. Ratastoolitennist juhib Rahvusvaheline Tenniseliit (ITF). http://www.itftennis.com/wheelchair

Ratastoolivehklemine

Ratastoolivehklemise leiutajaks oli Sir Ludwing Guttmann Stoke Mandeville’i haiglas ning esmakordselt võisteldi selles Rooma paraolümpiamängidel 1960. aastal.

Amputatsioonidega, seljaajuvigastustega ning laste tserebraalparalüüsiga mees- ja naissportlased võistlevad florett epees (mehed ja naised) ning mõõgaaladel (mehed). Võistlejate ratastoolid on võistluse ajaks kinnitatud põranda külge.

Ratastoolivehklemist juhib Rahvusvaheline Ratastooli ning Amputeeritute Spordiliit (IWAS). http://www.iwasf.com/

Sõudmine

Sõudmises võisteldi esmakordselt paraolümpiamängudel 2008. aastal Pekingis. Sellel spordialal saavad võistelda nii mehed kui ka naised ning avatud on neli erinevat klassi. Kõigil neljal alal on distantsid üle 1,000m. Kohanemisvõimeline sõudmine viitab sellele, et varustus on kohandatud vastavalt sportlasele, mitte, et spordiala kohandatakse sportlase jaoks.

2012. aasta Londoni paraolümpial võttis sõudmisest osa 96 sportlast ning võisteldi neljal medalialal.

Sõudmist juhib Rahvusvaheline Sõudmisliit (FISA). http://www.worldrowing.com/

Triatlon

Triatlonis võisteldakse esmakordselt 2016. aastal Rio de Janeiros. Võistlejad peavad läbima kolm distantsi: 750m ujumist, millele järgneb 20km jalgrattasõitu ning 5 km jooksmist.

Võistluskategooriad põhinevad spetsiifilistel füüsilistel puuetel. Lubatud on kasutada käsijalgratast, tandem jalgratast või tavalist jalgratast rattasõidu distantsil ning ratastooli jooksudistantsil.

Triatloniga tegeletakse 37 erinevas riigis ning 27 riigis on 2011 aasta seisuga peetud ka riiklikke meistrivõistlusi.

Para-triatloni juhib Rahvusvaheline Triatloni Liit (ITU). http://www.triathlon.org/paratriathlon/

Ujumine

Ujumine on üks kaheksast paraolümpiaalast, milles võisteldi juba kõige esimestel paraolümpamängudel 1960. aastal Roomas ning on nüüdseks üks kõige populaarsemaid alasid.

Nii mees- kui ka naissportlased, kes on jaotatud klassidesse oma funktsionaalse võime järgi sooritada igat ujumisstiili, panevad end proovile vabaltujumises, seliliujumises, liblikujumises, rinnuliujumises ning kompleksujumises.

Võistelda saavad kõik füüsilise-, intellekti-, ning nägemispuudega sportlased. Selle tõttu on Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni (FINA) reegleid muudetud, et oleks võimalik valida stardiplatvormide vahel ning võimaldada veest starte ja signaalide või nn “koputajate” kasutamist nägemispuudega ujujate puhul. Proteeside või muude abivahendite kasutamine basseinis lubatud ei ole.

2011. aasta IPC aastaaruande järgi tegeletakse selle spordialaga nüüdseks 80 riigis ning ujujate arv on kasvanud 2011. aasta jooksul 15%.

Vibulaskmine

Esimene vibulaskmise võistlus liikumispuuetega inimestele peeti 1948. aastal Stoke Mandeville’i haiglas ning kuulus ühe algupärase alana ka 1960. aastal Roomas peetud paraolümpiamängude kavasse.

Sellel spordialal on kolm erinevat klassifikatsiooni ning vibulaskmisega tegelevad hetkel sportlased 54 erinevas riigis.

Vibulaskmine koosneb individuaal- ning meeskonnaaladest, milles saab võistelda nii seistes kui ka ratastooliga. Sportlased lasevad teatud kauguselt sihtmärki, millel on märgitud 10 punktitsooni.
2012. aasta Londoni paraolümpiamängudest võttis osa 140 sportlast, kes võistlesid 9 erineval medalialal.

Vibulaskmist juhib Rahvusvaheline Vibulaskmise Föderatsioon (FITA). http://www.archery.org

Väravpall

Väravpall töötati välja 1946. aastal selleks, et aidata nägemispuudega II maailmasõja veteranidel taastuda. Paraolümpial võisteldi väravpallis esmakordselt 1976. aastal Torontos.

See spordiala on mõeldud vaid nägemispuudega sportlastele ning mäng ise koosneb kahest 12 minutilisest poolajast. Mängijad peavad väljakul kandma pimendavaid maske. Mängu eesmärgiks on veeretada pall vastasmeeskonna väravasse samal ajal, kui vastasmeeskonna mängijad üritavad palli oma kehadega blokeerida. Palli sees asuvad kellukesed aitavad mängijatel orienteeruda, andes märku palli asukohast. Selle tõttu peab mängu ajal valitsema saalis täielik vaikus, et mängijad saaksid koheselt pallile reageerida.

Väravpalli juhib Rahvusvaheline Pimedate Spordiliit (IBSA). http://www.ibsa.es/